Kaks kaunist säravat sõbrannat Kärt ja Kristel töötavad juba aastaid koos ja tegutsevad ka suuremas plaanis põnevas liikumise valdkonnas. Kuigi neil on asjadele erinevad lähenemised, on need üksteist täiendavad ja toetavad. Kristelil on akadeemiline psühholoogia eriala magistrikraad ja psühholoogi lähenemine teemale ning Kärdil akadeemiline kehakultuuri eriala magistrikraad ning põnev spordiklubi juhtimise kogemus.
Liikumisaastal 2014 on mõlemad naised olnud väga tegusad. Kärt peab selle aasta suurimateks saavutuseks nii elu esimest triatlonivõistlust, nädalast lumelauapuhkust Prantsuse Alpides kui ka rühmatreeningute 5. taseme kutsekvalifikatsiooni sooritamist. Kristeli jaoks väärivad ära märkimist võimalus jagada oma spordipsühholoogiaalaseid teadmisi kõrgkooliõppuritele loengute ja seminaride näol, aga ka SUPfitness treeninguid Pirita rannas, eesmärgiga nakatada üha enam Eesti inimesi surfipisikuga. Mõlemad on sel aastal isikliku eeskuju kaudu Eestimaa harrastajaid liikuma inspireerinud.
Kui palju on teie eriala ja ülikoolis õppimise valikud aidanud teid treeneritöös?
Kärt: Minu ülikoolitee Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudis kehakultuuri erialal sai alguse paralleelselt treeneritöö koolitustega Eesti Võimlemisliidus. See sai selgeks kohe, et rühmatreeningute treenerina on äärmiselt oluliseks täienduseks just kehakultuuri õpe ning treeneritöö kogemus suurepäraseks väljundiks ülikooliteadmisi koheselt rakendada ja praktiseerida.
Kristel: Minu erialavalik ehk psühholoogiaõpingud ülikoolis on mind aidanud väga palju. Tänu oma õpingutele on mul võimalik paremini mõista treeninguga seotud psühholoogilisi protsesse, mis inimeses toimuvad. Treenimine, nagu ka muud tegevused, nõuab palju vaimset pingutust. Vaja on mõtestada lahti, milleks treenida, valmistada ennast ette, hoida motivatsioon piisavalt kõrgel jne. Väga palju näeme ju sportlasi, kelle füüsiline ettevalmistus on väga tugev, kuid võistlustelt siiski tulemusi ei tule, sest ei suudeta näiteks kontrolli all hoida oma ärevust. Harrastussportlasi kimbutavad samad küsimused ja probleemid ja nendega tuleb tegeleda. Samuti on andnud psühholoogiaõpingud mulle võimaluse areneda ise ning õpetanud olema parem inimene.
Kas toetute teineteise teadmistele ja vaatenurkadele, et oma tööd veel paremini teha?
Kärt: Kristeli alati positiivne ja entusiastlik ellusuhtumine mõjutab minu tööalaseid tegevusi väga tugevalt. Mistahes probleemide üle kahekesi nõu ja aru pidades ei jää ma kunagi nendega üksi. Isegi kui lahendus ei paista mitte kuskilt, suudame koos nende üle vähemalt nalja visata ja otsida seda esimest sammu, kuhupoole liikuda. Ei ole liialdus öelda, et ilma Kristelita ei oleks ma siin, kus praegu seisan. Just tema oli see, kes mind pärast treeneri I kutsetaseme omandamist julges panna oma aeroobikatunde asendama.
Kristel: Kärdile toetun oma töös treenerina väga palju. Mulle meeldib, et hoolimata erinevast taustast, kanname samu väärtusi ja põhimõtteid sellest, mis puudutab treenimist ja tervislikke eluviise. Minu jaoks on väga vajalik, et minu kolleeg oleks inimene, keda saan usaldada ja kes oskab mind mõista. Üksteisega jagades on võimalik areneda ise ning töötada välja veel paremaid treeninguid ja treeningplaane.
Kuidas teie liikumistee algas? Mida soovitate lapsevanematele liikumise kontekstis?
Kristel: Minu liikumistee algas väga varajases eas. Senikaua kui tean iseennast, tean ka seda, et olen tegelenud tantsimise ja liikumisega. Olen tegelnud showtantsu ja võimlemisega. Treeneritöödki alustasin tantsutreenerina. Lastevanematele soovitan oma lapsele kindlasti leida mõni sportlik ala, mis talle sobiks ja kus ta saab end välja elada. Spordiala valikul tasuks kindlasti meeles pidada seda, millise iseloomuga on laps ja küsida ka lapse enda soove, sest vaid siis saab ta nautida seda, mida teeb. Praegu on spordi osas lastel nii palju valikuid ja põnevaid alasid, et tasub teha kindlasti enne väikest eeltööd.
Kärt: Ka mina olen terve oma teadliku elu olnud aktiivne ja liikuv. Lisaks muusikakooli viiuli eriala õpingutele saatsid kooliteed erinevatel hetkedel nii kergejõustiku-, rahvastepalli-, tänavatantsu-kui ka rahvatantsutreeningud. Lastevanematele soovitan ennekõike olla ise liikuva eluviisiga eeskujuks. Seda nii enda elukvaliteedi ja hea psüühilise tasakaalu huvides kui ka selleks, et õpetada lastele liikuva eluviisi olulisust. Küll need lapsedki siis soovivad käia erinevates treeningutes, et proovida põnevaid spordialasid ja olla aktiivsed.
Millal tuli sügavam äratundmine, et liikumine ja sport ongi Sinu tee ja kutsumus?
Kristel: Treeningud ja tantsimine olid minu koolitee lahutamatuks osaks ja on seda ka täna. Tänu võimalusele proovida treeneriametit, mida pakkus mulle mu tolleaegne treener Taimi Ainjärv, olin ma keskkooli lõpus valiku ees, kas alustada psühholoogiaõpingutega või astuda kehakultuuritudengiks. Oma peas jõudsin järeldusele, et treeneritööd on mul võimalik jätkata täiendkoolitustega ning psühholoogia on kindlasti lisaväärtuseks ka treenerina.
Kärt: Kuna tean, et olen põhjalik kaalutleja ja läbimõtleja enne otsuste langetamist, siis järelikult pidi see äratundmine leidma aset kindlasti enne ülikooli astumist. Vaieldamatult olulisimat rolli treeneriameti valiku puhul mängib minu esimene aeroobikatreener Deivi Šadeiko, kes oma sportliku eluviisi ja atraktiivse treeneriametiga mulle väga sümpatiseeris.
Milline on hea treener?
Kärt: Hea treener on ennekõike oma töös pädev. Ta naudib oma tööd ning tal on soov ennast pidevalt arendada. Tõeliselt hea treener suudab kujundada inimestes teadmise, et liikumine on oluline ja kvaliteetseks eluks hädavajalik.
Kristel: Professionaalne, innustav, toetav, ise eeskujuks olev, usalduslik, väga hea kuulaja ja nõuandja. Hea treener on see "keegi", kellega Sa tunned end hästi ning kes Sind motiveerib ning toetab!
Palun jaga nippe, kuidas olla terve ja mida süüa? Mis on Sinu moto?
Kristel: Neid nippe, mida meeles pidada ja järgida, et olla terve, on väga palju ja mitmeid. Minu enda jaoks on kõige kõnekamad kaks mõtet „Söömine ja treenimine peavad olema naudingut pakkuvad“ ja „Vaid iseenda ületamisest algavad muutused“. Nende mõtete taga võiks olla teadmine, et seni, kuni jääme treeningutega oma „mugavustsooni“, ei hakka meie kaal langema ega kehakuju muutuma. Lisaks tasub meeles pidada, et treeningud ja normaalne toitumine käivad käsikäes. Mina olen ise nö „3-tunni-dieedi“ austaja ehk süüa tuleks tihedamalt ja toidukoguse mõõdupuuks on Sinu enda peopesa. Tuleks kuulata, mida ütleb meie keha ja mõista, mis on selle „isu“ taga. Kui ikka käsi haarab õhtul poes šokolaadi järele, siis tuleks mõista, et selle taga on organismi suur energiapuudus ja võib-olla ka madal veresuhkru tase. Sellest tuleks edasi mõtelda, milline on tervislik toitumise viis, et kehas ei tekiks seesugust puudujääki.
Kärt: Terve olemine tundub justkui tõeline teadus ja tänapäevase infomüra keskel see paratamatult nii ongi. Mina soovitan olla tark ja analüüsiv iga uue meedias väljahõigatud teooria osas tervislikkusest ja kasulikkusest nii treeningmaastikul kui toidulaual. Hea nipp on ennekõike omandada põhiteadmised inimese organismi toimimisest – nii on palju lihtsam orienteeruda kaasaja inforikkuses ja teha enda tervise huvides paremad valikud.
Kuidas motiveerida ennast rohkem liigutama? Kas sõpradega koos on kergem trenni teha?
Kristel: Mina leian, et tööd tuleks teha just selle nimel, et liikumisest saaks elustiili osa. Nii nagu iga muu tegevusegagi, peab meil olema eesmärk, mille nimel töötada ning selleni jõudmiseks on vajalik püstitada vaheeesmärke, et hoida oma motivatsiooni. Kindlasti aitab sellel teel püsida kellegi toetus - olgu selleks siis elukaaslane, õde, ema, sõbranna või personaaltreener. Inimene, kes õiges kohas tunnustaks, pakuks tuge, vajadusel innustaks ja tuletaks meelde, milleks treenime. Treeneritena ütleme me ikka, et kõige raskem on dress selga saada ning kui see on tehtud, läheb edasi juba lihtsamalt.
Kärt: Tõepoolest, kui tossupaelad juba sõlmitud, on see suur samm edasi. Kurb on tõdeda aga seda, et väga tihti on motivatsiooniallikaks sõprade, pere ja treeneri asemel hoopis arst, kes paneb Sind lihtsalt fakti ette - kui liigutama ja tervisele rohkem tähelepanu pöörama ei hakka, on olukord pöördumatu. Seega kordan veel Kristeli sõnu, et oluline on leida viis, muutmaks liikumine elu osaks, ning otsida partnereid, kellega seda koos oleks vahvam teha.
Kui vaim on valmis, kas keha tuleb järele?
Kristel: Jah, kui vaim on juba valmis, siis tuleb leida see õige viis oma keha liigutamiseks. Treening tuleks valida vastavalt meie kehalistele võimetele. Treening peaks arvestama meie kehalist seisundit, vanust, varasemat treenitust jms. Siin on kindlasti suureks abiks personaltreener, kes oma teadmistega saab olla toetajaks õige treeningplaani väljatöötamisel.
Kärt: Hetke, mil vaim on valmis, ei tohi kindlasti käest lasta, kuid väga oluline on harrastada liikumist ja sportimist teadlikult. Kui endal ei ole liikumisharrastusega tegelemise kogemusi ega piisavalt teadmisi, ei ole häbiasi küsida nõu ja abi treeneritelt. Kindlasti oskab lihtsamaid soovitusi, lähtudes Sinu tervislikust seisundist, anda ka perearst.
Mida soovitate edasijõudnud harrastajatele?
Kristel: Edasijõudnud harrastajatele soovitaks mina kindlasti püstitada uued eesmärgid iseenda jaoks ja proovida nihutada oma võimekuse piire. Selge on see, et kui treening ei ole piisavalt väljakutset pakkuv, ei toimu ka inimesega muutusi nii kehaliselt, vastupidavuselt kui ka vaimselt.
Kärt: Ka mina olen seda meelt, et keha edasiarenguks on vaja teda üllatada. Füüsiliste võimete arenguks on mooduseid väga palju: tehes muudatusi treeningkavades, võttes kasutusele uusi treeningmetoodikaid, tõstes treeningu intensiivsust, muutes treeningmahtu jne. Ka vaimsel ja teadmiste tasandil arenemiseks peame ju pidevalt leidma väljundeid, hoidmaks mälu erksana, mõtlemisvõime kiirena ja looma peas ühe uusi seoseid pidevalt pealetuleva infotulva sees. Vastasel juhul ei suuda pidada sammu üha kiiremini areneva ühiskonnaga ega ole nii väärtuslikud kui sooviksime ka tööturul.
Kuidas elada pikk ja terve elu?
Kristel: Mina usun, et pika ja terve elu saladuseks on oma elatud elu nautimine. Siia sobib üks mõte, mida ma samuti püüan järgida, et tee seda, mida armastad ja tee armastusega seda, mida sa teed. Mida rohkem ümbritseda end armastatud inimestega, positiivsete emotsioonidega ja naudingut pakkuvate tegevustega, seda vähem jääb aega muretsemiseks, nukrutsemiseks ning mitte midagi pakkuvateks tegevusteks. Siin ilmselt ütleks nii mõnigi, et aga tuleb teha tegevusi, mis ei paku naudingut, siis ütlesin mina hoopis vastu, et tee see paratamatu tegevus endale piisavalt nauditavaks.
Kärt: Lisan siia juurde ka märksõna „kahetsus“. Kõik mis elus tehtud, on tehtud. Muuta seda ju nagunii ei saa. Arvan, et keskenduda võiks hoopis käesolevatele ja eesolevatale tegemistele just selliselt, et tagantjärele mõeldes ei valdaks keha kahetsustunne. Negatiivsed emotsioonid nagu kahetsus, viha, kadedus ja kriitilisus varjutavad tihtipeale just neid tegelikult olulisi hetki. Seega kontrollime oma tundeid ja elame kahetsuseta.
Mis on tervis?
Kärt: Tervis on organismi normaalne talitlemine, kus
lahtimõtestatuna kehaline ja vaimne tervis on koos toimivad ja
teineteist toetavad. Usun sügavalt teada-tuntud ladina vanasõna „Mens
sano in corpore sano“ ning arvan, et seda meeles pidades on inimene
võimeline omama tervist, mis lubab elada täisväärtuslikult!
Kristel:
Mulle väga meeldib väide, et „Tervis on ressurss igapäevaeluks, mitte
elu eesmärk“ (Ottawa Tervise Edendamise Harta, 1986). See tähendab seda,
et nii vaimne kui füüsiline heaolu on vahenditeks rahuldust pakkuva elu
elamiseks, mitte ei peaks need olema eraldi eesmärgiks.
Kuidas luua harmoonilisi suhteid?
Kristel: Harmoonilised suhted saavad alguse ikka meist endist. Kui me ise oleme suutnud lahti lasta vanadest armidest, lahendanud näiteks lapsepõlvest kaasatulnud probleemid, saanud sõbraks iseendaga, olles leppinud endaga täpselt sellisena, nagu me oleme, on võimalik aktsepteerida meie kõrval olevaid inimesi kogu nende täiuse ja ebatäiusega.
Kärt: Jätkates Kristeli mõtet, arvan samuti, et ennekõike tuleb õppida armastama iseennast, aktsepteerima oma mõtteid ja oma tundeid. Enesekindlus ja eneseväärtustamine on omadused, mis minu pilgu läbi on aluseks harmoonilisele suhtele. Arvan, et ka suhtes peavad alles jääma omad seisukohad, tuleks jätta ruumi oma mõtetele ja anda võimalusi nende väljendamiseks. Kui mõista seda kõike iseendast lähtudes, on see ju võimalik (vajalik) ka vastaspoolt arvestades.
Kust ammutate inspiratsiooni, et liikuda ja nii heas vormis püsida?
Kristel: Inspiratsiooni ammutame kindlasti üksteiselt. On ikka vinge küll teha Kärdiga koos näiteks täispikka TRX treeningut, kus mõlemad mõtleme teineteisele piisavalt keerukaid ülesandeid välja. Ja mis seal salata, tänu sellele, et elame Kärdiga ka väga lähestikku, on nii mõnigi plaaniväline jooksuring ette tulnud. Ka koolitustel osalemine aitab koguda uusi mõtteid treeninguteks ja iseennast arendada.
Kärt: Ja pole salata ka tõsiasi, et Kristeliga lähestikku elamisest on tingitud nii mõnigi veiniõhtu.
Mind isiklikult innustab liikuma teadmine ja kogemused, et sportimine on mulle naudingut pakkuv ja organismile lausa hädavajalik. Pean tunnistama, et ka minu väga sportlik ja heas vormis teinepool on suureks eeskujuks ja innustajaks.
Kas tahtejõud on inimese saatus?
Kristel: Tahtejõud on ju inimest liikuma panev jõud ja mida tugevam see on, seda enam inimene tegutseb. Samas ma ei leia, et tahtejõud oleks nüüd üksnes saatuse poolt paika pandud. Usun, et oma võimekust on igaühel võimalik mõjutada väga palju, kui õpitakse ära aja planeerimine ja eesmärkide seadmine.
Kärt: Tahtejõud on tõepoolest inimese elus üks huvitav osa. Mõnel justkui seda üldse ei ole ja teisele on jälle nagu otsaette kirjutatud. Mina usun, et nii tahtejõud kui ka saatus on väga suures osas iseenda mõtete, otsuste ja tegemiste tagajärg.
Allikas: Delfi Sport